Hella (Murrik)
Wuolijoki
21.07.1886 – 02.02.1954
ELUTEE
Ala
Põhikooli
praeguses „vanas koolimajas“ sündis 21. juulil 1886.
aastal
rahvusvaheliselt tuntud soome-eesti kirjanik Hella WUOLIJOKI
(kuni
1908. aastani Ella Marie MURRIK). Tema esivanemad põlvnesid
Karksi
ja Helme suurtest ning jõukatest talupojaperekondadest:
kirjaniku
isapoolne vanaisa oli karjamõisa rentnik, emapoolne vanaisa
võimukas
peremees Lupe suurtalus, innukas jakobsonlane ja muusikaharrastaja.
Tulevase
kirjaniku isa Ernst Murrik töötas koolmeistrina ja
vallakirjutajana
Helme kihelkonnas Taageperas ning abiellus Lupe peretütre Kadri
Kokamäega.
Kuna vallakirjutaja amet andis perekonnale vähe sissetulekut,
hakkas
Kadri Murrik pidama Ala kõrtsi Nuia-Tõrva-Taagepera
teeristil
ja 1886. aasta kevadel loobus ka Ernst Murrik vallakirjutaja ametist
ning
tuli noorikule appi. Ala kõrtsis sündis vanemate esimene
laps
Ella Marie, kelle lapsepõlv möödus suurelt osalt
vanaisa
talus Lupel. Helme suhteliselt jõukas talupoeglik
miljöö
ja Kokamägede perekonna saatus pakkusid kirjanikule hiljem
materjali
teoste loomisel.
1897. aastal
siirdus
Ernst Murriku perekond Valka, kus perekonnapea teenis elatist
nurgaadvokaadina
ning katsetas ka raamatukauplemisega. Murrikute elujärg Valgas oli
tagasihoidlik, kuid lastele, kelle arv oli kasvanud viieni,
püüti
anda haridust. Andekate ja energilistena muutusid noored Murrikud peagi
vanematest sõltumatuteks ning koolitasid end ise. Neile
kõigile
oli omane haridusjanu ja tegutsemistahe. Ella õde Salme Anette
Murrik
(1888-1964) õppis Moskvas, omandas seal revolutsioonilise
meelsuse
ning abiellus hiljem Suurbritannia Kommunistliku Partei juhtiva
tegelase
R. Palme Dutt´iga ning kuulus ka ise mainitud partei asutajate
hulka.
Salme Dutt’i nime all on temalt inglise keeles ilmunud raamat
„Tšartistide
liikumisest“ ja postuumne luulekogu. Hariduse omandasid kõik
Murrikute
lapsed.
Algteadmised
omandas
Ella Marie isalt. Aastatel 1896-1901 õppis ta Valga
tütarlastekoolis
ja siirdus seejärel Tartusse, kus hakkas käima
Puškini-nimelises
tütarlastegümnaasiumis. Koos õe Salmega oli ta hiljem
Postimehe abitoimetaja A. Jaaksoni Tähevere tänavas asuvas
korteris,
kus peatus ka mõnda aega Juhan Liiv, kes kirjutas
tütarlastele
kirju ja värsse. Tartu tollase õpilasnoorsoo hulgas sai
Ella
esimesed teadmised sotsialismist. Tal oli kokkupuuteid koonduma
hakkavate
nooreestlastega, eriti G. Suitsuga. „Noor-Eesti“ esimese ja teises
albumis
pääsesid trükki mõned tema värsid ja
proosapalad.
Ernst Enno vahendusel said neiud Murrikud lugeda saksa kirjanduslikke
ajakirju,
samuti tolleaegsete moodsate kirjanike teoseid. 1904. aastal
lõpetas
Ella Murrik gümnaasiumi kuldmedaliga. Kuna tollal Tartu
Ülikool
naisõpilasi vastu ei võtnud, sõitis ta 1904. aasta
septembris Helsingi Ülikooli, kus õppis
filosoofiateaduskonnas
ajalugu ja kirjandust, samuti rahvaluulet. Ta tutvus
üliõpilaspäevil
Hämest pärit töölisliikumise aktivisti Sulo
Wuolijoega,
kes kuulus O. V. Kuusini ja H. Ryöma poolt juhitud Soome
Sotsiaaldemokraatliku
Partei vasakusse tiiba. Soome vasakpoolsed ühiskonnategelased O.
V.
Kuuseni ja J. Ailio olid mõjukad ka Häme
üliõpilasorganisatsioonis,
kuhu oli astunud Ella Murrik.
1905. aastal
katkestas
Ella oma suhted Postimehega ning hakkas kritiseerima ajalehe
poliitilist
joont. Ka pärast 1905-1907. aasta revolutsiooni levitas ta
lendlehti
ning sõlmis sidemeid vene põrandaaluste tegelastega.
1908.
aastal töötas Ella Murrik rahvaluule-uurimuse „Vaenelaps ema
haual“ kallal, lõpetas ülikooli ja omandas
filoloogiamagistri
kraadi. 1908. aastal abiellus Hella Sulo Wuolijoega.
1911. aastal,
kui sündis
laps ning suurenes majanduslik kitsikus, loobus Hella teadlase
tööst.
Küllap seegi osutus õigeks otsuseks. Tundeline iseloom
polnud
sobiv kannatlikkust ja järjekindlust eeldavaks
uurimustööks,
koguni ta käekiri oli lohakas ega soodustanud täpse teksti
teket.
Üks olulisemaid otsuseid sündis 1915. aastal, kui Hella
kannatlikkusel
sai mõõt täis ning ta lahkus alkoholilembesest
abikaasast.
Maailmasõja ajal
siirdus ta ärimaailma. Üleminek 1923. aastal
metsatööstusesse
osutus mõistlikuks, sest spekuleerimisvõimalused
toidukaubaga
olid lõppenud koos sõja-aastatega. Saeveskite pankrott
1931.
aastal ei olenenud kuigivõrd naisdirektorist.
1931. aastal
alanud
Hella tagasitulek kirjandusse õigustas end igati: just
näidendite
loomine on toonud Wuolijoele kõige rohkem kuulsust, peale selle
aga ka rohkesti majanduslikku tulu.
Teine maailmasõda
tõi Hella Wuolijoele raskeid katsumusi. Majandustingimuste
raskenemise
tõttu loobus kirjanik 1940. aasta lõpul Marlebäcki
mõisast
ja ostis Helsingi lähedal Jokela talu. Siin varjas ta
nõukogude
põranda-alust kullerit ning tegutses selles suunas, et Soome
astuks
välja sõjast Nõukogude Liidu vastu. Hella Wuolijoki
arreteeriti antifašistliku tegevuse pärast ning ta mõisteti
eluks ajaks vangi. Ta viidi Helsingi Lääne vanglasse.
Pärast
rahu sõlmimist Nõukogude Liidu ja Soome vahel vabastati
Hella
vanglast. Innukalt lülitus ta uuesti ühiskondlikusse
tegevusse,
töötas aastail 1945-1949 Soome Ringhäälingute
peadirektorina,
oli Soome Demokraatliku rahvarinde esindajana parlamendisaadik
(1946-1948)
ja võttis aktiivselt osa ühingu „Soome-NSV Liit“
organiseerimisest.
Kõrvuti sellega jätkus tema viljakas kirjanduslik looming.
Peale memuaaride kirjutas ta mitmeid näidendeid, sealhulgas viis
lõpule
Niskamäe-tsükli, lõi kuuldemänge ning
töötas
filmistsenaariumide kallal.
Hella Wuolijoki
suri
pärast pikaajalist haigust 2. veebruaril 1954. aastal, olles
67-aastasena
ammendanud oma jõuvarud. Põletusmatus toimus 8.
veebruaril
Helsingi Hietaniemi surnuaia kabelis ja tuhk maeti kirjaniku isa urni
kõrvale,
kalmule püstitati hiljem tagasihoidlik mälestusmärk.
Kindlasti
väärib
veel mainimist, et Hella Wuolijoe lapselaps, kellelt 2006. aastal
ilmus oma vanaemast ja vanatädist rääkiv raamat
„Õrnroosa“,
on politoloog ja endine Soome välisminister (2000-2007) Erkki
Tuomioja.
PISUT HELLA WUOLIJOE LOOMINGUST
1908. aastal
töötas
Hella Murrik rahvalaulu-uurimuse „Vaenelaps ema haual“ kallal.
Tööst
rahvaluule alal kasvas välja ka poeem „Sõja laul“ (1915),
kus
900 värsi pikkuseks teoseks on sobitatud eesti
sõjateemalised
regivärsid. Ta kirjutas ka proosat; 1914. aastal ilmus Tallinnas
romaan
„Udutagused“. Suurem ja tähenduslikum osa Wuolijoe loomingust
ilmus
juba soomekeelsena.
Kolmevaatuseline
draama
„Talulapsed“ (1912) oli Wuolijoe esimene ulatuslikum ilukirjanduslik
teos.
Konfliktiasetuselt sarnaneb „Talulastele“ kirjaniku järgmine
näidend
„Minister ja kommunist“.
Ainuke
eestiaineline
näidend, milles kirjanikul õnnestus oma talent dramaatika
alal
maksma panna, oli „Kolidula“ (1932). Näidendi aine pärineb
eesti
kirjandusloost, fookusesse on võetud Lydia Jannseni abielu
Eduard
Michelsoniga.
Hella Wuolijoe
esimene
silmapaistev soomekeelne näidend on neljavaatuseline „Laki ja
järjestus“
(„Seadus ja kord“, 1933), mis kujutab kodusõja sündmusi
Helsingis
1918. aastal. Tema looming kulmineerus „Niskamäe“ näidendite
tsükliga, mille peamised probleemid ja põhilised tegelased
on antud esimesena kirjutatud ja kõige suurema populaarsuse
saavutanud
näidendis „Niskamäe naised“ (1933).
„Niskamäe“
näidendite
tsükkel koosneb järgnevatest teostest: „Niskamäe
naised“,
„Niskamäe noorperenaine“ (1940), „Niskamäe Heta“ (1950),
„Niskamäe
leib“ (1938) ja viimane osa tsüklist on „Mis nüüd,
Niskamäe“
(1953).
Ühest
küljest
pakub „Niskamäe“-tsükkel läbilõike poolest
sajandist
ühes Soome külas, ent eelkõige on tegu siiski ühe
perekonna looga. See on lugu Niskamäe talust, niskamäelaste
pere-
ja armusuhetest, kirgedest ja kohustustest, talu ja suguvõsa
püsimisest.
Elulähedased ja mahlakad tegelaskujud ja üldinimlikud,
läbi
aegade püsivad probleemid teevad sellest loost rahvatüki
sõna
parimas tähenduses. Seetõttu on Niskamäe lood
läbi
aegade olnud väga populaarsed ka Eesti teatrilavadel.
Kõige
tuntum
soomekeelne näidend on komöödia „Juurakan Hulda“
(„Juuraku
Hulda“, 1937). Soome keeles on ilmunud ka näidendid „Justiina“
(1937),
„Vastamyrkky“ („Vastumürk“, 1939).
Memuaarid
„Ülikooliaastad
Helsingis 1904-1908“ (1945), „Nägemusi ja kajastusi“ (1947),
„Minust
sai ärinaine ehk Valge vares“ (1953) jutustavad kirjaniku
äritegevuse
algusest. Ajaliselt kõige hilisemat perioodi kujutab „Ma ei
olnud
vang“ (1944), mis oma laadilt on vanglapäevik ning pakub
fragmentaarseid
muljeid ning portreevisandeid vanglas kohatud inimestest.
Taagepera
raamatukogu
juhataja Erja Liivson on koostanud Viljandi Kultuuriakadeemia
lõputööna „Hella
Wuolijoki bibliograafia: eestikeelsed tööd ja lavastused
Eestis“
(2008).
LINKE HELLA WUOLIJOE KOHTA
eestikeelsed
http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=4303
http://paber.maaleht.ee/?old_rubriik=6117&old_art=23307&old_num=801
soomekeelne
http://fi.wikipedia.org/wiki/Hella_Wuolijoki
inglisekeelne
http://www.kirjasto.sci.fi/hellawuo.htm
